Prantsusmaa valmistub tulevaks kevadeks, mil ametist lahkub Emmanuel Macron, jättes maha tühimiku, mille täitmise nimel käib tihe poliitiline võitlus.
Prantsusmaa poliitiline maastik on ärevil, kuna järgmise aasta kevadel toimuvatel presidendivalimistel selgub riigile uus juht, kes asub Emmanuel Macroni kohale.
Kuna põhiseadus piirab presidendi ametiaja kahe järjestikuse perioodiga, peavad kõik erakonnad otsima uusi ja jõulisi liidreid, kes suudaksid valijaid kõnetada ja riiki edasi juhtida.
Selle olukorra muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on esimese korraga pärast pikka aega, kui Macron ise ei saa kandideerida, mis avab ukse täiesti uutele dünaamikatele ja strateegilistele liitudele kõigis poliitilistes leerides.
Paremäärmuslaste leeris on suurimaks küsimärgiks Marine Le Peni saatus, kelle kandideerimisõigus sõltub käimasolevatest kohtuvaidlustest seoses Euroopa Liidu raha kasutamisega. Kui ta peaks kõrvale jääma, on peamiseks alternatiiviks partei noor ja populaarne juht Jordan Bardella.
Presidendi toetajate seas on aga välja koorumas mitmeid tugevaid nimesid, nagu kogenud endine peaminister Édouard Philippe või noorema põlvkonna esindaja Gabriel Attal. Samuti on silma jäänud justiitsminister Gérald Darmanin, kes esindab mõnevõrra karmimat joont rändeküsimustes.
Vasakpoolsete leeris on pilt vastupidine: kandidaate on arvukalt, kuid ühtsus on kadunud. Ühise kandidaadi leidmine on keeruline väljakutse, kuna erinevad grupid, sealhulgas François Ruffin, Marine Tondelier ja kogenud veteran Jean-Luc Mélenchon, näevad võimalust oma ideid edendada.
Vahepeal on vabariiklased juba oma esindaja Bruno Retailleau välja valinud, panustades konservatiivsele suunale. Arutelud võimaliku koostöö üle paremäärmuslastega lisavad aga veelgi põnevust ja ebakindlust tuleviku suhtes.
Kuna kandidaatide nimekiri pole veel lõplik, ootab Prantsusmaa ees kuudepikkune strateegiline manööverdamine, kus iga samm võib muuta jõudude vahekorda.
Selle valimisprotsessi arengud määravad otseselt Prantsusmaa sise- ja välispoliitilise suuna tuleviku, mõjutades seeläbi ka laiema Euroopa Liidu poliitilist kliimat.