Uued andmed kummutasid sajandivanuse teooria GK Persei planetaarudust

Uus infrapunavaatlus näitas, et GK Persei ümbruse “planetaarudu” ei pärine madala massiga tähe eluloost.
Juba enam kui sada aastat tagasi Perseuse tähtkujus plahvatanud tähesüsteem pakub astronoomidele jätkuvalt üllatusi.. Mitukümmend aastat pärast suurejoonelist sündmust märkasid vaatlejad tähe ümber suurt bipolaarset struktuuri.. Küljelt vaadates meenutab moodustis kaheks jagunevat liblikatiiba või otstest kokku pandud liivakella.. Sümmeetrilise kuju tõttu pakkus objekt teadlastele pikalt kõneainet.. Selleks, et vaadeldavat nähtust mõista, tuleb vaadata esmalt aga noovade enda olemuse taha.. Astronoomid nimetavad noovaks kaksiksüsteeme, kus tiirlevad teineteise ümber täies elujõus peajada täht ja n-ö pensionieas valge
kääbus.. Kui kosmilised naabrid satuvad teineteisele liiga lähedale, võib hakata valge kääbus teiselt tähet ainet varastama.. Saadud lisamassi toel kerkib valge kääbuse pinnal rõhk ja temperatuur.. Kui kuumus ulatub kümne miljoni kraadini, käivitub pinnal lühiajaline termotuumareaktsioon.. Kogunenud materjal paiskub seejärel suure kiirusega ilmaruumi laiali.. “Need kaks, kes koos elavad, alustavad seda protsessi uuesti ja mõne aja pärast kordub see jälle,” selgitas Tartu observatooriumi tähefüüsikateadur Tiina Liimets saates “Labor”.. Lisaks plahvatusest tekkinud jäänukile ümbritses GK Perseid
aga veel üks, ligi kümme korda suurem gaasipilv.. Varasemalt pidasid astronoomid seda planetaaruduks.. Hoolimata nimest puudub nähtusel planeetidega igasugune seos.. Planetaarudu tähistab hoopis väikese massiga tähe eluetappi, kus täht heidab enne valgeks kääbuseks muutumist oma väliskihid eemale.. Kuigi osa vaatlusandmetest planetaarudu teooriat ei toetanud, polnud astronoomidel pakkuda ka paremat seletust.. Rahvusvaheline teadlasrühm võttis nüüd koos Liimetsaga võttis appi uue kosmoseteleskoobi.. Instrument jälgib taevast infrapunalainepikkustel, mis jäävad Hubble’i ja James Webbi teleskoopide vahele.. Teleskoop suudab üle
kogu taeva tabada ka kahvatuid objekte ja annab iga piksli kohta eraldi spektri.. Spektriandmed võimaldasid teadlastel hinnata täpselt pildistatud objekti keemilist koostist.. Uurimisrühm keskendus GK Perseid vaadeldes 4,7 mikromeetri pikkusele lainealale, kus bipolaarset udukogu selgelt näha on.. “Kõige heledam oli ta molekulaarses vesinikus, mis on teatavasti aine, mida leidub planetaarududes,” nentis Liimets.. Esialgu tunduski, et varasem teooria peab paika.. Esmamulje kummutasid täiendavad arvutused.. Selgus, et GK Persei süsteemis asuv valge kääbus on taolise udukogu tekitamiseks
liiga massiivne.. Planetaarudud tekivad nimelt ainult madala massiga tähtede eluetapi lõpus.. “Mitmed asjad viitavad sellele, et tegemist ei ole planetaaruduga, vaid see on eelnevalt olemas olnud materjal,” lisas uurija.. Teisisõnu oli gaas ja tolm ruumiosas olemas juba varem.. Aastal 1901 toimunud noova plahvatus pani materjali jälle helendama.. Ajalooliselt tekitas valgusmäng teadlastes segadust juba 125 aastat tagasi, vahetult pärast täheplahvatust.. Tol ajal tundus fotode põhjal, et tähest eemalduv udukogu paisub valgusest kiiremini.. Hiljem suutsid astronoomid siiski
matemaatiliselt tõestada, et tegemist oli optilise illusiooniga.. Näilise ülikiire liikumise tekitas valgusimpulss, mis peegeldus ruumis juba olemasolevatelt pilvedelt.. “Seda annab seletada analoogiga, et kui olla pimedas toas taskulamp käes ja seda kätt liigutada,” selgitas Liimets.. Taskulampi liigutades katab valgusvihk seinal oluliselt suurema vahemaa kui inimese käsi.. Samamoodi levis noovast tulenev valgusimpulss igas suunas valguse kiirusega, kuid peegelduste tõttu paistis liikumine kiiremana.. Noovad ise mängivad kosmoses olulist olli.. Plahvatuste käigus tekib uusi keemilisi elemente, mis seejärel
ilmaruumi laiali paiskuvad.. Keskmises galaktikas plahvatab aastas umbes 50 noovat.. Ilma taoliste täheplahvatusteta poleks saanud elu praegusel kujul tekkida.. “Võime öelda, et me ise oleme tehtud noovadest pärit materjalist, mis on seal sünteesitud ja ilmaruumi laiali lennanud,” sõnas Tiina Liimets.. Uuring ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.
GK Persei, noova, bipolaarne udukogu, planetaarudu, infrapunaastronoomia, molekulaarne vesinik, Tartu observatoorium