Izmailova leiab, et kliimamuutuse riskid on ammu selged, kuid Eesti otsused ei näi neid leevendama suunavat.
Kliimakriisi hoiatusi korratakse juba aastaid, ent Izmailova sõnul ei paista see Eesti poliitikas endiselt otse vastutusena.
Züleyxa Izmailova ütleb, et kliimamuutuse põhjused ja tagajärjed ei ole enam ammu tundmatud ning mõju ei avaldu tema hinnangul üksnes harvades ekstreemides.. Tema sõnul on järjest tihedamaks muutuvad kuumalained, põuad, põlengud ning kiirem lume- ja jääkatte sulamine muutunud tegelikkuseks, millest ei saa mööda vaadata.
Selles kontekstis joonistub tema jaoks välja küsimus: kui ühine diagnoos on olemas, siis miks jääb poliitiline vastutus teoreetiliseks või jagatakse see kogu ühiskonna peale laiali.
Izmailova viitab sellele, et rahvusvaheliselt kinnistunud arusaama järgi on kliimamuutus horisontaalne risk, mis ulatub majandusse, julgeolekusse ja inimeste igapäevaellu.. Ta rõhutab, et kliimamuutuse, elurikkuse kao ja keskkonnasaaste koosmõju ei ole tema hinnangul “kauge tuleviku” teema, vaid mõjutab juba praegu.
Samal ajal tõstab ta esile vastuolu: valitsuse tasandil ei ole tema sõnul näha suunda, mis aitaks riske vähendada. Ta küsib, miks isegi aastal 2026 ei kajastu kliimakriisi loogika Eesti otsustes nii selgelt, nagu peaks siis, kui probleem on nii laialdaselt sõnastatud.
Izmailova hinnangul ei saa selline neutraalne sõnastus jätta muljet, nagu oleks kliimakriis eraldi maailm, millel puudub otsene seos poliitiliste valikutega.
Tema kriitika koondub ka valitsuse rollile: Izmailova kirjutab, et alates 2023.. aasta kevadest on peamised kliima ja keskkonnapoliitika kujundamise hoovad olnud peamiselt ühe valitseva jõu kätes.. Just selle ajaraami sees tehtud otsused tema sõnul mõjutavad, kas Eesti liigub kriisi leevendamise või selle süvendamise suunas.
Izmailova väidab, et samal ajal, kui värsked kliimaiidud seavad üha enam fookusesse tervise-, majandus- ja toidujulgeoleku riskid, liigutavat valitsuse suund tema hinnangul vastupidi.. Ta ütleb, et kriisi leevendamise asemel püütakse kliimapoliitikat nõrgendada, loobudes siduvatest sektoripõhistest eesmärkidest.
Miks see tähtis on? Sest kui hoiatustest ei kasva konkreetseid otsuseid, jääb risk tulevikus tasuma inimestele ja majandusele endiselt, kuid kõrgema hinnaga.
Izmailova sõnul ei piisa tema meelest üksnes suure kõlaga institutsioonist ega ressursi kulutamisest, kui tulemuseks on eelnõud, mis kinnistavad tema sõnul loodusressursse üle ekspluateerivat majandusmudelit. Ta rõhutab, et valitsuse tegude taga ei saa vastutust nihutada laiali kogu ühiskonnale.
Artikli lõpus toob Izmailova välja, et kliimamuutus peaks kajastuma prioriteetides, seadustes ja eelarveotsustes. Ta leiab, et metsad, elurikkus ja kliimateemad peavad tema vaate järgi olema majanduspoliitika tuum ning et vajalik on suunata tegevus looduse taastamisele, mitte ainult säästmisele.