Misryoum’i vaates on Pärnu lennujaama arutelus keskne Ruhnu talvine ühendus: liinide katkestus nihutaks logistikat ja nõuaks kallist dotatsiooni. Riigi roll on hoida kriitiline taristu kontrolli all.
Talvekuudel ei ole Ruhnu jaoks lennujaam lihtsalt mugavus, vaid eluliin.
Pärnu lennujaama olukord Tallinna lennuühenduste mure taustal pole Misryoumi hinnangul juhuslik vaidlus, vaid päris põhjuslike arvutuste ja teenuse kasutamise küsimus.. Lennujaama ülalpidamine on kallis taristu ning ainuüksi majanduslikust loogikast lähtudes ei pruugi see end täna piisavalt reisijate ja otsese kasuga ära tasuda.. Praegu ongi lennujaama roll sisuliselt koondunud Ruhnu ühenduse kindlustamisele talveperioodil, kui mereliiklus on katkenud ja Pärnu jääb saare jaoks ainsaks regulaarseks sillaks mandriga.
Selle ühenduse katkemine muudaks korraga palju.. Ruhnu lennud tuleks suunata Kuressaare lennujaama, või äärmisel juhul jääks saar talveks isolatsiooni.. Ükskõik millise stsenaariumi valik, logistika pööraks olulises osas pea peale: muutuksid nii inimeste liikumise võimalused kui ka kaupade ja teenuste ajastus.. Ruhnu elukorraldus ei ole mõjutatav vaid “üksikute reiside” kaupa, vaid puudutab igapäevaelu järjepidevust.
Vladimir Sveti mõttejoon, mille toob esile Misryoum: kui Pärnu lennujaama kaudu toimiv talvine lahendus pole jätkusuutlik, siis ainuke tõsiseltvõetav alternatiiv oleks Tallinna–Ruhnu lennuliini avamine.. Tehniliselt on see tehtav, kuid eeldaks märkimisväärset dotatsiooni riigi poolt, eelkõige kõrgete kütusekulude tõttu.. Oluline on aga see, et regionaalsed lennud on juba praegu suuresti riigi toetusega.. Küsimus pole seega üksnes selles, kas dotatsioon tuleb, vaid millise mudeli kaudu on võimalik tagada ühendus mõistliku hinnaga ja prognoositavalt.
Siin tekib ka laiem vaatenurk, mis tihti vaidlustest välja jääb.. Riigi loogika võib olla teistsugune kui kohaliku taristu kasutaja loogika.. Dotatsioon uue liini jaoks võib olla odavam kui lennujaama “avatuna hoidmine” olukorras, kus kasutus jääb hooajast ja vajadusest sõltuvalt liiga madalaks.. Lisaks saab riik riiklike teenuste korraldamisel mõelda Tallinna kaudu, mis mõnes mõttes võib olla efektiivsem kui Pärnu kaudu, eeskätt siis, kui teenused on seotud eri planeerimise ja logistikaketiga.
Ruhnu vaade seevastu tähendab, et muutused pole teoreetilised.. Kui mandriga ühenduse võti liigub ühest piirkonnast teise, siis muutub ka see, kuidas saarel elavad inimesed oma aasta rütmi planeerivad.. Siiamaani on elukorraldus olnud eelkõige seotud Pärnumaaga—see ei puuduta ainult lendu, vaid tervet tarneahelat ja teenuste kättesaadavust.. Kui ühendus muutuks, peaksid inimesed ja ettevõtted kohanema ning selleks on vaja selgust, mitte tulevikus “eks ehk”.
Misryoum peab oluliseks, et Pärnu lennujaama olulisust ei tohiks vaadata ainult Ruhnu ühenduse kitsast loogikat pidi.. Ämari lennubaasi remondi ajal baseerusid seal liitlaste väeüksused ning selline vajadus võib tulevikus uuesti tekkida.. Ka piirkonda plaanitud riiklik kaitseobjekt suurendab nõudlust korraliku lennuliikluse ja ligipääsetavuse järele.. Julgeolekuolukorras ei saa riik endale lubada ainult kõige kuluefektiivsemat, vaid ka kõige riskeerivamat valikut—sest hiljem võib “puudujääki” tagantjärele täita olla oluliselt kallim.
Lisaks valikule “hoida või sulgeda” on olemas ka paindlikumaid lahendusi.. Misryoumi vaates on võimalik otsida lennujaamale ajutisi rentnikke või operaatoreid, kes teenindaksid hobilennundust või muud tegevust väljaspool Tallinna ärimudelit.. Kui see ei osutu realistlikuks, saab kasutada ka konserveerimise võimalust, et taristu ei kaoks jäädavalt, kuid riigi kulurisk oleks kontrolli all.. Kõige tähtsam: kriitilise taristu puhul peaks riik säilitama kontrolli enda jaoks oluliste võimekuste üle.
Siin on ka see “õppetund”, mida Misryoum rõhutaks.. Lennundus ei ole alati kulutõhus ja stabiilne äri—riskid realiseeruvad sageli ootamatult.. Riigi kogemus Estonian Airi ja Nordica juhtumitega on seda juba näidanud, praegu vaadatakse samal ajal ka lõunanaabrite seiklusi.. Vaidluses, kas Pärnu lennujaam peaks oma koha hoidma, ei saa lähtuda ainult hetkest: koroonapandeemia, energiakriis ja sõda Ukrainas ei olnud keegi osanud ette näha, ent just need sündmused raputasid järjest tarneahelaid ja teenuste nõudlust.. Kui kohalised ettevõtjad peavad “tooma lende”, omavalitsus katma jooksvaid kulusid ja riik investeerima, siis muutub süsteem kiiresti haavatavaks.
Sama loogika jõuab ka elanikkonna ja ressursside küsimuseni.. Eestis on inimesed koondunud, ent ühenduste hoidmise vajadus—olgu või saarte puhul—ei kao.. Miljoni inimese kohta on Eesti meie maailmajaos üks lennujaamarohkemaid riike, nagu on öeldud ka Tallinna lennujaama juht Riivo Tuvikese poolt.. See tähendab, et riiklikud otsused peavad arvestama nii rahvusvahelise konkurentsiga kui ka väga konkreetsete kohalike võimalustega.. Ja lõpuks on küsimus ka selles, kuidas koos hoida tervet riiki: Ruhnu ühendused on selle osa.
Misryoum võtab selle kokku nii: ühenduste tagamine on alati kallis, ei ole kunagi päriselt kulutõhus ning kipub eelarvedokumentidest välja valguma.. Ent oma riik—eriti väike riik—ongi tihti just selliste kallite sidemete kogum.. Pärnu lennujaama arutelu ei ole ainult ühe liini majanduslik vaidlus, vaid valik, kuidas hoida talvel saare elujõudu ja kuidas siduda ühendus ühtlasi julgeoleku ja riigi jaoks oluliste funktsioonidega..