Eesti Raamatu Aasta näitas, et raamatukogudest saab kogukonnaruum, kus lugemine elab edasi kohtumistes ja ühistes tegevustes.
Raamatuaasta ei olnud lihtsalt kalender, vaid päris liikumine ning raamatukogud olid selle vedajad.
Eesti Raamatu Aasta kestis 30.. jaanuarist 2025 kuni 14.. märtsini 2026 ja Misryoum tõstab selle tagasi vaadates esile, et raamatukogudes ei hoitud fookust ainult ühel päeval või ühel sündmusel.. Selle raamatu-aasta idee kandus edasi nii, et lugemine muutus jagatud kogemuseks, mitte pelgalt individuaalseks harjumuseks.
Misryoum annab ülevaate sellest, kuidas liikumine tegi nähtavaks, et inimesed tulevad raamatukokku vabatahtlikult, huvist ja soovist olla osa millestki ühisest. Kui ürituste taga on päris osalejad, siis ei jää ka mulje ajutiseks.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kaudu tehti raamatukogudele kolm lihtsat, kuid paindlikku suunda: eesti kirjandussündmused, kodupaiga lood ja tähestik. Oluline oli see, et need ei olnud ettekirjutused, vaid raamid, mis lubasid igal paigal sisu ise elavaks teha.
Selles kontekstis on eriti kõnekas, et raamatukogud ei piirdunud ühetaoliste programmidega. Üle Eesti sündis tuhandeid näitusi, kohtumisi, arutelusid ja lugemiskogemusi ning paljud neist ei jäänud ühekordseks, vaid kordusid ja kandsid endas järjepidevust.
Mõju ei pruugi esmapilgul tunduda mõõdetav ainult numbritena, kuid Misryoum märgib üht selget mustrit: need tegevused töötavad kõige paremini siis, kui need loovad harjumuse ja tekitavad põhjuse uuesti tulla.. Raamatukogu ei jää siis “ühekordseks külastuseks”, vaid muutub kohaks, kuhu tagasi pöördutakse.
Joonisena joonistus välja ka see, et toimima hakkavad vormid, mis seovad eri inimesed ja erineva tempo. Raamatuklubid, kirjanduslikud jalutuskäigud, ööraamatukogud ja mängulised lahendused näitasid, et lugemine ei pea mahtuma ainult kindlasse saali ja kindlasse ajaraami.
Sama selgelt nihkus kirjandus füüsilisest ruumist laiemasse keskkonda: tänavatele, metsaradadele ja kohtadesse, millel on oma lugu. Misryoumile paistab siin silma idee, et raamat ei ole enam ainult riiulil, vaid muutub osaks elukeskkonnast.
Tähestiku teema osutus samuti üllatavalt viljakaks viisiks, kuidas kirjandus jõudis eri vanuses inimesteni. Näitused, mängud, lugemisbingod ja loomingulised projektid toimetasid tähestiku kaudu nii, et kirjandus muutus kergemini ligipääsetavaks ja vähem hirmuäratavaks.
Lõpetuseks tasub rõhutada kodupaiga lugude rolli: inimesed ei otsinud ainult tekste, vaid seoseid.. Kohalik ajalugu ja paigamälu said nähtavaks just raamatukogude kaudu, mis kinnitab, et kultuur ei ole abstraktne, vaid paikne ja isiklik.. Misryoum jääb lootma, et selle aasta käigus tekkinud praktikad elavad edasi ning raamatukogude uut rolli märgatakse ja toetatakse.