"AK. Nädal" rääkis jalgratturite turvalisusest maanteel, nõuetest möödumisel ja sellest, miks kiirus ning liiklejate suhtumine sageli konflikte tekitavad.
Kalju Koch on maanteedel trenni teinud pea 70 aastat, tema aastane kilometraaž rattasadulas küünib 10 000 kilomeetrini.. Kogemusi ja oskusi on, aga väga turvaliselt ta end maanteedel ei tunne.. “Eks paljud käituvad isegi inetult ratturite suhtes ja võib ka öelda, et ratturid ei ole ka kõik päris sõbralikud autojuhtide suhtes.. Kes on eelnevalt kannatada saanud, tekib selline nagu kättemaksuhimu,” ütles Koch.. Kochile on aastate eest kaks korda autojuht nimme tagant otsa sõitnud, sest ratturiga tee
jagamine ärritas neid.. Kas autojuhide suhtumine ratturitesse on viimasel ajal muutunud, on mehe sõnu raske öelda, sest tema sõidab üksi ja temast ikka mööda mahutakse.. Küll on ta sõbrad kurtnud, et mõnele juhil on kombeks ratturi selja taga signaali anda ja või siis teatud käemärke näidata.. “Võib-olla meil tuleb ka kunagi selline kultuur, nagu on välismaal, eriti Prantsusmaal, kus rattur on niivõrd au sees, et kas siis sõidetakse taga või sõidetakse mööda ja lehvitatakse talle,”
lausus Koch.. Kui hästi rattad ja autod maanteele ära mahuvad, sõltub kogenud ratturi Tiina Rekandi sõnul suuresti rooli taga istujast.. Kevadel tuleb paljudele juhtidele üllatusena, et lisaks autodele on ka kaherattalised liikvel.. “Teine asi on kindlasti see, et ei arvestata, et ratturid ei sõida enam viis või kümme kilomeetrit tunnis, vaid sportlased sõidavad tunduvalt kiiremini.. See hetk, kui nad mööda lähevad, nad arvavad, et jah, ma jõuan mööda minna, aga reaalsus on teine.. Kiirused on
ratturitel muutunud,” lausus Rekand.. Tõsistel trennitegijatel on üldjuhul sadula küljes radar, mis annab varakult märku lähenevast autost, et jõuaks tee serva tõmmata.. Sellegipoolest on kõigil rääkida lugu mõnest napist pääsemisest.. “Kui maantee suur reka sõidab mööda, nii et natuke jääb küünarnukist puudu, siis on küll…. Just suured autod, väike ei tekita nii palju tuult.. Suur reka, kui see väga lähedalt tuleb, on ikka väga ohtlik,” lausus Tõnis Tali.. Mõni imeline pääsemine on päädinud avalduse esitamisega
politseisse, sest seadus kohustab ratturist mööda sõitma vähemalt 1,5 meetri kauguselt.. Kui möödasõiduks nii palju ruumi pole, tuleb püsida ratturi sabas.. “Meil on maanteedel ka teisi aeglasemalt liikuvaid sõidukeid.. Traktorit me ei lähe kividega pilduma, kui sellest on vaja mööda sõita.. Samamoodi ei ole seda vaja teha ka maanteeratta suhtes,” märkis Põhja prefektuuri liiklusjärelevalve talituse juht Sirle Loigo.. Eestis pole mitte ühtegi maanteed, kus Loigo sõnul rattaga sõita ei tohiks, küll peavad ratturid hoidma tee
parempoolsesse äärde.. “Parempoolne äär ei tähenda seda, et maanteerattaga peaks sõitma kraavis, kraavipervel või kruusa peal,” ütles Loigo.. On levinud arvamus, et kergliiklusteel ei tohi kiiremini sõita, kui 25 kilomeetrit tunnis.. Tegelikult sellist reeglit ei ole, aga rattatrenni tegemiseks kergliiklustee ei sobi, sest jalakäijast kiiresti mööda tuhiseda ei tohi.. Ka ei ole Loigo sõnul lubatud pundis sõitmine, maanteel tohib sõita kolonnis ja kõrvuti sõitmine on lubatud vaid möödumiseks.. Ratturitele jääb see nõue arusaamatuks, sest suure
grupiga trenni tehes venib möödasõidu distants väga pikaks.. “Alusreegel on, et jalgratturil on samad reeglid, nagu on sõidukijuhile pööretel, möödumisel, manöövri sooritamisel.. Kindlasti jalgratturil tasub see meeles hoida, et ollakse vähem kaitstud liikleja,” lausus Loigo.
jalgrattur, maantee, liiklusohutus, möödumine 1,5 meetrit, kergliiklustee, liiklusjärelevalve, ratturite kiirus